HIIOP (Hiop), Eduard (19. XII 1889 Valga – 1941 Tallinn), kergejõustiklane, iluuisutaja, jääpallur ja tennisist, Heldur Hiopi isa. Sportima hakkas Tartus 1908. Harrastas uisutamist, võimlemist ja jalgrattasporti, 1912–13 keskendus Tallinnas kergejõustikule ja jääpallile, hiljem iluuisutamisele ja tennisele. Võitis paigalt kaugushüppes 1914 Venemaa II olümpial hõbemedali ja 1915 Venemaa mv-tel kulla. Ületas 2 korda Venemaa rekordi: paigalt kaugus 3.06 (1914) ja paigalt kolmik 8.81 (1917). Tuli 2 korda (1921, 1923) paigalt kaugushüppes ja 1 korra (1918) 4 x 100 m teatejooksus Eesti meistriks; 15 korral võitis paigalthüpetes, kümnevõistluses (1920), kaugushüppes (1921), 100 m-s (1920), 110 m tõkkejooksus (1918, 1920) ning vasara- (1917) ja raskusheites hõbeda või pronksi. Tuli 1923–36 10 korda iluuisutamises (paarissõidus) ja 1916–18 3 korda jääpallis Eesti meistriks. Osales 1928 Sankt Moritzi tali-OM-il Eesti meeskonna esindajana (kandis avatseremoonial Eesti lippu), 1936 võistles Garmisch-Partenkircheni tali-OM-il koos Helene Michelsoniga paarissõidus (18. koht). Pani Kalevis kursuste korraldamisega aluse tenniseosakonna plaanipärasele arengule. 1923 Eesti meister tennise meespaarismängus. Oli Kristjan Lasna, Hugo Puki, Veera Nõmmiku ja Evald Kree juhendaja-treener. Töötas 1937–39 Helsingis ja 1940–41 Dünamos treenerina. Tenniseliidu asutaja ja 1922–32 sekretär, Talvespordiliidu asutajaid, esimees ja esimehe asetäitja (1922–29). 1929–33 ESK juhatuse liige. Arreteeriti augustis 1941 ja jäi teadmata kadunuks.