TAMMER, Harald (9. I 1899 Tallinn – 6. VI 1942 Suhhobezvodnoje vangilaager, Gorki obl, Vene NFSV), tõstja, kergejõustiklane ning spordiajakirjanik ja -tegelane. Õppis J. Westholmi progümn-s ja lõpetas 1915 Tallinna kaubanduskooli. Täiendas end 1931–33 Pariisis poliitiliste teaduste (École libre des sciences politiques'is) ja ajakirjanduse alal (École de journalisme'is) ning 1933 Rahvasteliidu stipendiaadina Genfis. Sportima hakkas 1912. Võistlemist alustas 1915 Tallinna Kalevis, oli algul edukas kergejõustikus, peamiselt heidetes. 1916 (17-aastaselt) võitis Venemaa esivõistlustel hõbeda kuulitõukes ning pronksi ketta- ja vasaraheites. Kuulus 1920–24 Eesti koondisse nii kergejõustikus kui ka tõstmises. Sai kuulitõukes 1920 Antwerpeni OM-il 6. ja 1924 Pariisi OM-il 12. koha. Tuli 1917–26 kergejõustikus 24 korda Eesti meistriks, sh 9 korda kuulitõukes. Parandas kuulitõukes (12.67 – 13.02) ja hoota kolmikhüppes Venemaa rekordit (8.42). Eesti rekordeid püstitas 1916–23 kuulitõukes (12.67 – 14.15), vasaraheites (37.18) ja raskusheites (12,5-kilose heitevahendiga 15.18, 25-kilosega 9.50). Isiklikke rekordeid: kuul 14.15, ketas 41.06, hoota kaugus 3.07, hoota kolmik 9.26. Kuulus kuulitõukes 1920 ja 1922 maailma edetabeli esikümnesse. Tõstmises võitis raskekaallasena 1922 MM-il kulla ja 1924 Pariisi OM-il pronksi (oli seejuures 9 korral olümpiarekordi uuendajaid) ning tuli 1922–24 3 korral Eesti meistriks. Püstitas 15 Eesti tõsterekordit. Parimaid tulemusi: surumine 97,5, rebimine 100, tõukamine 142,5, rebimine vasaku käega 77,5, tõukamine parema käega 95, viievõistlus 502,5. Võttis vabatahtlikuna osa I maailmasõjast ja Kalevlaste Malevas Vabadussõjast. Tegutses 1919 Kalevlaste Maleva spordisalga instruktorina ja sõjaväe spordikursuste majandusülemana. Kandis 1920 Antwerpeni OM-i avatseremoonial Eesti lippu. Hoolitses 1928 Eesti kergejõustiklaste ja tõstjate olümpiaettevalmistuse eest, osales Eesti meeskonna esindajana 1928 Amsterdami OM-il ja juhina 1936 Berliini OM-il. Tegutses OM-il ka tõstevõistluste kohtunikuna. Oli 1921–29 Eesti Spordilehe toimetaja, 1923–33 ka Päevalehe toimetuse liige, 1933–40 Päevalehe peatoimetaja. Kuulus 1928–40 Ajakirjanike Liidu juhatuse ja 1932–40 Spordipressi Klubisse, oli 1934–35 Balti Pressiliidu esimees. 1935–38 Kultuurkapitali ajakirjanduse sihtkapitali valitsuse esimees, 1933–40 EOK ja 1937–40 Rahvuskogu liige. Kuulus ka Eesti Punase Risti juhatusse. Oli eestikeelse sporditerminoloogia loojaid ja Eesti ajakirjanduses spordireportaaži arendajaid. Eesti Punase Risti II klassi teenetemärk (1940). Nõukogude okupatsioonivõimud arreteerisid ta 1941. Suri vangilaagris. 30. mail 1989 paigaldati talle Tallinna Rahumäe kalmistule kenotaaf. T: Jalgpalli õpetus (1927), Eesti kehakultuuri aastaraamat I (1927).
B: 100 aastat Eesti raskejõustikku: 1888–1988. [Koostanud L. Koik] Tln, 1996, lk 108–109; R. Toomsalu. Möödunut meenutades. Tln, 1999, lk 195–196; T. Karuks. 101 Eesti spordilugu. Tln, 2011, lk 70–71; J. Valdre. Eesti tõstespordi ajavaod I. Põltsamaa, 2017, lk 63–71; T. Lääne. VII olümpiamängud. Antwerpen 1920. Tln, 2020, lk 34.